Õigusteadus

Õigusteadus on teadus, mis selgitab kehtivate õigusnormide sisu.[1] Tavakasutuses jäävad tagaplaanile küsimused õigusteaduse teaduslikkusest ja õigusnormide kehtivusest, mida lihtsalt eeldatakse, ja keskendutakse õigusnormide sisu küsimustele.[2]

Õigusteadus ja jurisprudents

Põhiartikkel: Jurisprudents

Eelneva tõttu samastatakse enamikul juhtudel õigusteadus jurisprudentsiga ehk õigusdogmaatikaga kui normide sisu selgitamisega. [3] Sisu selgitamisele suunatud tegevust nimetatakse tõlgendamiseks. [4] Tõlgendamine ongi jurisprudentsi meetod, mille objektiks on õigusnormid. Uurimisobjekti järgi võib jurisprudentsi täpsemalt liigitada, näiteks karistusõigusjurisprudentsiks, riigiõigusjurisprudentsiks jne.

Õigusteadus kui jurisprudents (Rechtswissenschaft) on peamiselt Saksa 19. sajandi teise poole õigusteadlaste looming, mis kasvas välja Carl Friedrich von Savigny ideedest. Savigny väitis oma vaidluses Thibaut'ga, et loomuõiguse asemel tuleks Saksa eraõiguse kodifitseerimisel pöörduda Saksa riikides ajalooliselt jõus olnud õiguse poole. See tähendas Rooma eraõiguse uurimist. [5]

Õigusteaduse mõiste tugineb eeldusele, et õigusmaterjale (seaduseid, tavaõigust jne) on võimalik vaadelda loomulikult esinevate nähtustena, mille uurimisest õigusteadlane avastab sisemised põhimõtted ja seosed, analoogiliselt loodusteadustega. Kehtivat õigust nähakse süsteemina, millesse iga uus põhimõte peab lünkadeta paiknema. Sellest tuleneb suur huvi definitsioonide ja klassifikatsioonide vastu, mida ei vaadelda mitte kokkuleppelistena, vaid tõe kehastusena. See protsess leiab aset kõrgel abstraheerituse tasemel, traditsioonilise formaalse loogika reegleid järgides. Jurisprudentsi iseloomustab püüdlus puhtuse poole, millest tuleneb muude sotsiaalteaduste leidude, samuti väärtuste mittejuriidilistena kõrvalejätmine. [6]

Mandrieuroopa õigusteaduskondade õppekavades määravat rolli omav õigusteadus on seega üks peamiseid eristavaid jooni mandrieuroopa ja angloameerika õigussüsteemide vahel. Lihtsustatult on öeldud, et "üldise õiguse kohtunikud on probleemilahendajad, mitte teoreetikud, ja tsiviilõiguse rõhk stsientismile, süsteemiehitamisele, formalismile ja muule taolisele jääb efektiivsele probleemilahendamisele ette." [7]