Alevik

Alevik on asula, mis jääb suuruselt tavaliselt küla ja alevi vahepeale ning on kohalik majandus-, haldus- või muu keskus.

Alevikud on tekkinud tavaliselt turukeskustena kiriku ümber või töölisasulatena raudteejaama või vabriku ümber.

Eesti

Aastal 1974 muudeti alevik Eesti NSV-s ametlikult asulatüübiks. Eesti NSV asulate linna-, alevi-, aleviku- ja külakategooriatesse arvamise korra põhimäärus sätestas, et alevikuks võib saada maa-asula, millel on kompaktne hoonestus ja üle 300 alalise elaniku.

Eesti Vabariigi valitsuse 1996. aasta 24. septembri määrusega kvalifitseeriti alevikud linnalisteks asulateks.

2012. aasta augusti alguse seisuga on Eestis 185 alevikku.[1]

2012. aastal valmis sotsiaalministeeriumis eelnõu, mis nägi Eestis ette alevike kaotamise. Selle kohaselt oleks 24 väikest alevikku muutunud külaks, 153 võinud aga saada aleviteks.[1] Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi vastuseisu tõttu see eelnõu valitsuse kooskõlastamisringi ei läbinud ja seda edasi ei menetletud.[2]