Demograafia

Demograafiliste andmete esitamiseks eri piirkondade kohta võidaks sageli kasutada kaarte. Maailma riikide kaart rahvastiku suuruse järgi.

Demograafia (kreeka keelestδῆμος dēmos inimesed, γράφω graphō kirjeldus)[1] ehk rahvastikuteadus uurib rahvastiku suurust, struktuuri, rahvastikusündmusi (sünnid, surmad, ränne), rahvastikuprotsesse ja rahvastiku ruumilist paiknemist.

Demograafia võimaldab analüüsida kõiki ajas ja ruumis muutuvaid inimpopulatsioone. Demograafia uuringud hõlmavad populatsioonide suuruse, struktuuride ja jaotuse analüüsimist. Samuti vaadeldakse populatsioonidesiseseid ja -vahelisi ruumilisi ja ajalisi muutusi, mida toovad endaga kaasa erinevused sündides, surmades, migrantide arvu muutused ja muutused vanuselises, soolises jne koosseisus.[2]

Demograafia liigitatakse kirjeldavaks demograafiaks, teoreetiliseks demograafiaks, paleodemograafiaks, ajalooliseks demograafiaks. See on seotud paljude erinevate teadusvaldkondadega nagu ajalugu, meditsiin, statistika, sotsioloogia ja majandus.[2]

Demograafia põhitunnusteks on sugu, sünniaeg/vanus ja sünnikoht/põlisus.[2]

Ajalugu

Esimesi demograafiaga seotud mõtteid võib täheldada juba Vana-Kreeka haritlastel. Selle algseid ideid võib kohata paljudes kultuurides, näiteks Vana-Roomas, Indias ja Hiinas. [3]

Loodusloolised ja poliitilised tähelepanekud, mis põhinevad lisatud materjalidel ning on tehtud surnute nimekirjade alusel (1662)

Juba Vana-Kreekast võib Halikarnassose, Herodotose, HippokrateseEpikuroseThukydidese,  Polose,  Protagorase, Platoni ja  Aristotelese kirjutistest leida viiteid demograafiale. [3] Rooma kirjanikud ja filosoofid CiceroSeneca, Plinius VanemMarcus Aurelius,  Epiktetos,  Cato ja Columella väljendasid samuti ideid selles valdkonnas. [3]

Keskajal tegelesid demograafia ideede edasiarendamisega  William Conchesist [4], Tolomeo da Lucca [4], Guillaume d'Auvergne [4], William Paull [4] ja  Ibn Khaldūn [5].

Üks varasemaid demograafilisi uurimistöid on loodusloolised ja poliitilised tähelepanekud, mis põhinevad lisatud materjalidel ning mis on tehtud surnute nimekirjade alusel (1662), mille koostas Inglise kaupmees John Graunt. See sisaldas ka primitiivset suremustabelit. Uurides neid üleskirjutisi, leiti näiteks, et üks kolmandik Londoni lastest suri enne 16. eluaastat. [6]

Demograafia mõiste võttis esimesena kasutusele Belgia statistik Achille Guillard teoses “Rahvastikustatistika elemendid ehk võrdlev demograafia” (1855). [6]

18. sajandi lõpus väitis Thomas Malthus, et populatsioonide kasv on eksponentsiaalne, kui seda kuidagi ei piirata. Ta kartis, et Maa rahvastik kasvab kiiremini, kui ollakse suutelised kasvatama toidu tootlikkust, mis toob endaga kaasa näljahäda ja vaesuse kasvu. Teda peetakse ülerahvastatuse ja rahvastiku kasvu limiidi ideede intellektuaalseks isaks. [7]

Hiljem esitasid Benjamin Gompertz ja Verhulst realistlikumad ja keerulisemad mudelid rahvastiku kasvu kohta. 1860.–1910. aastaid võib lugeda perioodiks, kus demograafiast sai eraldi uurimisala. Varem oli see olnud statistika alamvaldkond. Sel perioodil andsid oma panuse demograafia arengule kuulsad teadlased nagu Adolphe Quételet (1796–1874), William Farr (1807–1883), Louis-Adolphe Bertillon (1821–1883) ja ta poeg Jacques (1851–1922), Joseph Körösi (1844–1906), Anders Nicolas Kaier (1838–1919), Richard Böckh (1824–1907), Émile Durkheim (1858–1917), Wilhelm Lexis (1837–1914) ja Luigi Bodio (1840–1920). [8]