Eesti kaitsevägi

Eesti kaitsevägi
EKV coat of arms.svg
Kaitseväe logo
Asutatud1918, taasasutatud 1991
RiikEesti Vabariik
KuuluvusEesti kaitsejõud
HaruMaavagi crest.svg Eesti maavägi
Estonian Navy emblem.svg Eesti merevägi
Esti ohuvagi crest.svg Eesti õhuvägi
ÜlesanneEesti territoriaalse terviklikkuse kaitse
PeakorterTallinn
Sõjad
Ülemad
Kaitseväe juhatajaKindral Riho Terras
KaitseministerJüri Luik
Peastaabi ülemKindralmajor Martin Herem
Märkimisväärsed
ülemad
Johan Laidoner
Sümboolika
Kaitseväe üldlippKvyldlipp.jpg

Eesti kaitsevägi on Eesti kaitsejõudude tegevteenistuses olev regulaarvägi ja Eesti kaitsejõudude olulisim osa, mis on valitsuse alluvuses olev riigivõimu asutus kaitseministeeriumi valitsemisalas.

Kaitseväe peamine ülesanne on tagada valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Kaitseväe juhtorgan Kaitseväe peastaap planeerib ja teostab operatsioone kõigi väeliikide üksusi kaasates.

Ajalugu

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kaitsejõudude ajalugu.
Eesti rahvusväeosade loomine

Poliitilised eeldused Eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Venemaal toimunud Veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid 1917. aasta aprillis loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. 1917. aasta novembris otsustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner.

Põrandaalune organiseerimistöö I maailmasõja ajal

24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti Päästekomitee seadusliku rahvaesinduse – Maapäeva – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks, kuid 1918. aasta veebruaris algas Saksa okupatsioon ja vastmoodustatud Eesti rahvusväeosad saadeti okupatsioonivõimude korraldusel laiali. Lubati moodustada ainult 3000-meheline Tallinna Omakaitse. 11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus, mille reaalseks toeks oli kindral Põdderi juhitud Kaitseliit.

Vabadussõda

12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Eesti Diviisi Staap kindral Larka juhtimisel. 28. novembril tungisid Punaarmee väeosad üle Narva jõe ja algas Eesti iseseisvuse kaitseks Eesti Vabadussõda. Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, millega Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eesti sõjaväelase elu.

Maailmasõdade vahelise perioodi kaitsejõud

Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. Eesti sõjaväe väljaõpe viidi kooskõlla Euroopa põhimõtetega. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest ajateenistusest ja venepärastest väeüksuste nimetustest (rood, polk) mindi üle üle euroopalikele nimetustele (kompanii, rügement).

Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri, 2400 kaadriallohvitseri ja 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus.

Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastud vastupanuliikumine

Olude sunnil sõdisid eestimaalased Saksa Wehrmachti, Relva SSi, Soome sõjaväe või Nõukogude Liidu Punaarmee mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944 asendus Saksa okupatsioon Eestis Nõukogude okupatsiooniga, hajusid tuhanded eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950. aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu, kasutades selleks vastupanuliikumise (metsavendluse) toetusbaasi – maaelanike massideporteerimist ning NKVD hävitusagente ja sõjalisi operatsioone.

Omariikluse ja kaitsejõudude taastamine

Eesti taasiseseisvumisel 20. augustil 1991 algas Eesti relvajõudude taastamine nagu 1918. aastalgi Kaitseliidust, mis rahvaalgatuse korras 17. veebruaril 1990 ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ja arvati 28. aprillil 1992 Eesti Kaitsejõudude koosseisu. 3. septembril 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine Peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli Ants Laaneotsa juhtimisel. 13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina Kaitseministeerium, esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots. 27. juulil 1992 sai kolonel Ants Laaneots Kaitsejõudude Peastaabi ülemaks ning 1993. aasta 4. mail kinnitas Riigikogu kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukoloneli Aleksander Einselni. 31. augustil 1994 lahkusid Vene väed lõplikult Eestist.

Kaitseväe taasloomisel tuli esmalt ära kasutada Nõukogude Armeest saadud kogemused, aga samuti hakati juhtivate ohvitseride initsiatiivil uurima ja võimalust mööda rakendama 1930. aastail Eesti Kalitseväes ja Eesti Sõjaväes kehtinud määrustikke ning terminoloogiat. Oma sisendi andsid muuhulgas Teise maailmasõja päevil Saksa ja Soome sõjaväes teeninud endised vormikandjad. Suur puudus oli haritud ja kogenud ohvitseridest ning vanemallohvitseridest. Riviohvitsere hakati esmalt vabatahtlikest (kel polnud sageli kõrgharidust, kuid kes olid läbinud ajateenistuse) kiirkorras ette valmistama mõnekuulistel Peastaabi Ohvitseride Kursustel, mis toimusid veel kuni 1990. aastate lõpuni. 1990. aastate keskpaiku avanes võimalus suunata mitmeid tulevasi ohvitsere ja allohvitsere õppima Soome kaitseväe õppeasutustesse, hiljem ka lääneriikidesse. Samuti käivitati kaadriohvitseride ja -allohvitseride nõuetekohaseks ettevalmistamiseks vajalikud õppeasutused Eestis.

Suur puudus oli kaitsejõudude algusaastatel ka relvastusest, tehnikast ja varustusest. Esimene suurem partii vene süsteemis automaatrelvi, kuulipildujaid ja granaadiheitjaid saadi Rumeeniast ja Hiinast. Tehnikana kasutati algul peamiselt lahkuvalt Vene armeelt üle võetud transpordivahendeid, kuid peagi saabusid esimesed militaarsõidukid ka abi korras lääneriikidest, eriti endise Ida-Saksamaa varudest.