Heljo Sepp

Heljo Sepp (15. oktoober 1922 Valga27. november 2015) oli eesti pianist, muusikapedagoog ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor. Õppinud klaverit esmalt Heino Elleri abikaasa Anna Elleri juures, seejärel Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Bruno Luki klaveriklassis ja Moskva Riiklikus Konservatooriumis Heinrich Neuhausi juhendamisel. Heljo Sepp õppis ka kompositsiooni Heino Elleri kompositsiooniklassis.

Heljo Sepp esines tihti koos viiuldaja Vladimir Alumäega.

1938. aastal osales ta Heino Elleri soovitusel Londoni rahvusvahelisel noorte pianistide konkursil ning võitis 11. mail 1938 Briti Muusikanõukogu muusikaauhinna ja kolmeaastase stipendiumi (250 naelsterlingit aastas) õpinguteks Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, mis andis talle võimaluse end täiendada maineka pianisti Vivian Langrishi käe all, kuid sõja tõttu jäid õpingud pooleli.

Heino Elleri tsükli "Viis pala keelpilliorkestrile" (1953) viimase pala klaveriredaktsiooni pealkirja "Kodumaine viis" autor on Heljo Sepp.

Õppejõuna töötas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (endine Tallinna Riiklik Konservatoorium) aastast 1952 ning oli Eesti Heliloojate Liidu liige aastast 1962.

Heljo Sepal oli üle poolesaja õpilase, nende hulgas tuntumad Peep Lassmann, Mart Humal, Helju Tauk, Marje Lohuaru, Nina Maiorova jt.

Heljo Sepp oli läbi aegade eesti üks populaarsemaid ja armastatumaid kontsertpianiste, kes on erilise rõhu oma repertuaaris pannud Heino Elleri klaveriloomingu propageerimisele. Ta sai Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse (1957) ning olnud Heino Elleri muusikapreemia (1998) ja Helikunsti Sihtkapitali preemia laureaat (2004).

Heljo Sepp oli tuntud eesti muusikapublitsisti ja helilooja Valter Ojakääru abikaasa. Nende poeg oli raadioajakirjanik Jaak Ojakäär.

Kirjandus