Ilm

Disambig gray.svg See artikkel on ilmast meteoroloogilises tähenduses; muude tähenduste kohta vaata Ilm (täpsustus).

Taevas Tallinna (Eesti) kohal 29. juunil 2005 kell 15:00

Ilm on atmosfääri (õhkkonna) olek mingis paigas mingil ajal. Ilm on pidevalt muutuv, mida põhjustavad päikeseenergia mõjul ja aluspinna kaastoimel atmosfääris kulgevad füüsikalised protsessid. Ilma kujundavad elemendid on õhutemperatuur, õhurõhk, õhuniiskus, sademed, tuul ja atmosfäärinähtused (äike, tuisk, udu, pilvisus jne).[1] Suurem osa ilmanähtustest toimub troposfääris[2]. Tavakõnes mõistetakse ilma all ilma planeedil Maa. Ilma tuleb eristada kliimast, mis on teatud piirkonnale omane pikaajaliste mõõtmiste alusel kindlaks tehtud pikaajaline keskmistatud ilmade režiim.

Planeedil Maa on põhilised ilmanähtused tuul, pilved, vihm, lumi, udu. Harvemad on sageli loodusõnnetusi põhjustavad tornaadod, orkaanid, taifuunid ja lumetormid ning jäävihm.

Ilmaennustamine on teaduse rakendus, mille abil püütakse ennustada atmosfääri seisundit tulevas ajas mingis kohas.

Ilma põhjustajad

Ilma mõjutavad erinevate Maa piirkondade temperatuuri ja niiskuse erinevused. Need erinevused on põhjustatud näiteks sellest, millise nurga all (kui kõrgel horisondist) päike paistab (see oleneb laiuskraadist). Kuna planeedi Maa telg on oma orbiidi tasapinna suhtes kaldu, siis langeb päikesevalgust Maa pooluste poole lähenevatesse piirkondadesse erineval määral. Mida kaugemal troopilisest vööndist, seda väiksem on päikesekiirguse kaldenurk, ning seda seda vähem saavad need paigad soojust. Sama põhjusei vahelduvad ka aastaajad t. [3] Suured õhutemperatuuri erinevused polaaralade ja troopiliste alade õhuvoolude vahel põhjustavad jugavoole. [4] Keskmiste laiuskraadide ilmasüsteemid (näiteks troopilised ülitsüklonid) on põhjustatud jugavoolude ebastabiilsusest. [5] Troopilised ilmanähtused nagu mussoonid ja laiapõhjalised äikesetormid tekivad teistsuguste protsesside mõjul.

Ilmast (pilvisus ja sademed) sõltuv päikesekiirguse ebaühtlane jaotumine põhjustab Maa piirkondade ebaühtlase soojendamine. Selgel päeval on päikesekiirgust rohkem ning siis on ka õhutemperatuur kõrgem. [6] Kõrguse suurenedes muutub õhk jahedamaks, mis on sõltuv õhutemperatuuri vertikaalsest gradiendist (temperatuuri muutus iga 100 m kõrguse suurenemise kohta). [7] [8] [9] Lokaalselt võivad temperatuurierinevused sõltuda aluspinna ( veekogud, metsad, jääkate või inimtekkelised objektid) erinevatest füüsilistest omadustest ( peegelduvus, konarlikus või soojusmahtuvus). Näiteks maapind soojeneb päikesepaistelisel suvepäeval kiiremini kui veepind. [10]

Pinna temperatuuri erinevused põhjustavad omakorda õhutiheduse erinevusi. Maapinna kohal soojenenud õhk paisub ning selle õhutihedus väheneb . [11] [12] Selle tulemusena hakkab kergem õhk tõusma, kõrgemal olev jahedam õhk aga laskuma, tekkinud tsirkulatsiooni tõttu tekib tuul, mille liikumine on maa kerajast kujust põhjustatud Coriolisi ilmingu tõttu spiraalne. [13]Formeerunud lihtsamad süsteemid võivad emergentsetena põhjustada keerukamaid ilmasüsteme ja -nähtusi. Näiteks Hadley vertikaalne tsirkulatsioon või väiksema ulatusega ranniku briisid.