Kartograafia

Merekaart Vahemerest 14. sajandi II poolest.

Kartograafia on teaduse ja tehnika haru, mis tegeleb geograafiliste kaartide (sealhulgas gloobuste) valmistamise, uurimise ja kasutamisega.

Kartograafia (kreeka keeles χάρτης chartēs – 'kaart' ja γράφειν graphein – 'kirjutama') on kaartide valmistamise kunst, teadus ja tehnika koos kaartide kui teadusdokumentide ja kunstiteoste uurimisega.

Kartograafiaga tegelevat inimest nimetatakse kartograafiks.

Traditsioonilise kartograafia peamised probleemid on:

  • Valida kaardistatavad objektid. Need võivad olla füüsilised, näiteks maanteed või maatükid, või abstraktsed, näiteks riigipiirid või kohanimed.
  • Edastada kaardistatava objekti reljeefi lamedal pinnal.
  • Eemaldada kaardistatavalt objektilt omadused, mis ei ole antud kaardi eesmärgi seisukohalt olulised (generaliseerimine).
  • Vähendada kaardistatavate objektide keerukust.
  • Väljendada kaardielemente viisil, mis aitab kaardi eesmärki kõige paremini lugejatele edastada.

Kaasaegne kartograafia on tihedalt seotud geoinformaatikaga ja moodustab suuresti geoinfosüsteemide ehk GISide teoreetilised ja praktilised alustalad.

Ajalugu

Vanim teadaolev kaart on siiamaani täpselt määratlemata, sest mõiste „kaart“ definitsioon ei ole täpne ning mõned arheoloogilised leiud, mida on peetud kaartideks, võivad tegelikkuses olla midagi muud. Vanimaks leiuks, mida võib kaardiks lugeda, peetakse Anatoolia piirkonnast Çatalhöyüki linnast leitud seinamaali, mille sünniajaks võib pidada 7. aastatuhande lõppu eKr. [1] [2] Teiste tuntud iidse maailma kaartide hulka kuulub 1600. aastast eKr pärit seinamaal „Admirali koda“, kus on kujutatud mereäärset kogukonda, ja Kassiitide perioodist (12.–14. sajand eKr) pärit Babüloni linna Nippuri graveeritud kaart. [3]

Vanimad tänapäevani säilinud kaardid on Babüloni maailmakaardid 9. sajandist eKr. [4] Ühel neist on kujutatud Babüloonia riiki, mida ümbritseb ümar maa-ala, kuhu jääb Assüüria, Urartu [5] ja mõned linnad, mida omakorda ümbritseb Oceanuse jõgi ja seda ümbritsevad 7 saart. [6] Teisel kujutatakse Babüloonia riiki ülejäänud maailma keskmest oluliselt põhja pool. [4]

Vanima teadaoleva maailmakaardi koostas Anaximandros 6. sajandil eKr. [7] Kreeka teadlane Ptolemaios avaldas 2. sajandil pKr kartograafiateemalise uurimuse "Geographia" [8]. Selles oli tema koostatud maailmakaart, mis kujutas tol ajal Lääne ühiskonnale teada olevat maailma. 8. sajandil tõlkisid araabia õpetlased kreeka geograafide töid araabia keelde. [9]

Esimesed säilinud Vana-Hiina kaardid on pärit 4. sajandist eKr, sõdivate riikide ajastust. Xin Yi Xiang Fa Yao raamatus, mille avaldas 1092. aastal hiina teadlane Su Song, on õigepikkuselised silindrilises projektsioonis tähekaardid. [10] [11] Selline kaardistamismeetod oli Hiinas ka varem tuntud, kuid antud raamatus olevad kaardid on teadaolevalt vanimad paberformaadis tähekaardid.

Varajased India kartograafilised teosed sisaldasid Põhjanaela ja teiste tähtkujude asukohti. [12] Neid kaarte võidi nüüdisaja alguses kasutada navigatsiooni eesmärgil. [12]

Muḩammad al-Idrīsī poolt 1154. aastal joonistatud Tabula Rogeriana

Keskaegses Euroopas valminud kaartide üldnimetuseks on " mappa mundi" (mungakaart). Keskajast on teadaolevalt säilinud umbes 1100 mungakaarti, millest umbes 900 on käsikirjade illustratsioonid. Ülejäänud eksisteerivad eraldiseisvate dokumentidena. [13]

Araabia geograaf Muḩammad al-Idrīsī koostas 1154. aastal keskaja atlase Tabula Rogeriana. Ta ühendas Araabia maadeavastajate ja kaupmeeste kogutud India ookeani, Aafrika- ja Kaug-Ida-alased teadmised klassikaliste geograafide käest päritud infoga ning koostas kaardi, mis püsis järgmised kolm sajandit kõige täpsema maailmakaardina. [14]

15.–17. sajandil, suurte maadeavastuste perioodil, valmistasid eurooplased maadeavastajate kogutud info ja uute maamõõtmistehnikate põhjal uusi ning kopeerisid ka varasemaid, läbi põlvkondade säilinud kaarte. Magnetkompassi, teleskoobi ja sekstandi leiutamine parandas oluliselt kaardistamise täpsust. Saksa kartograaf Martin Behaim valmistas 1492. aastal esimese tänaseni säilinud gloobuse. [15]