Koer

Disambig gray.svg See artikkel on kodukoerast; perekonna Canis kohta vaata artiklit Koer (perekond); ansambli kohta vaata artiklit Koer (ansambel); EKL-i ajakirja kohta vaata Koer (ajakiri)[1]; muude tähenduste kohta vaata lehekülge Koer (täpsustus).

Koer
Berger allemand en montagne 2.jpg
Taksonoomia
Riik:Loomad Animalia
Hõimkond:Keelikloomad Chordata
Klass:Imetajad Mammalia
Selts:Kiskjalised Carnivora
Sugukond:Koerlased Canidae
Perekond:Koer Canis
Liik:Hunt
Alamliik:Koer
Ladinakeelne nimetus
Canis lupus familiaris
Linné, 1758

Koer ehk kodukoer on hundi alamliik (Canis lupus familiaris) või koera perekonna liik (Canis familiaris), mis on inimeste poolt kodustatud.

Koer on üks vanemaid koduloomi. Ta kujunes 27 000 – 40 000 aastat eKr tõenäoliselt hallhundi (täpsemalt selle Taimõril elanud alamliigi, võimalik, et ka teiste alamliikide) kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena.[2] Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus, arvatavasti hoopis hiljem hakati koeri kasutama jahikoertena ning kande- ja veoloomadena, karjakasvatuse arenedes karjahoidjana. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud aegade jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu.

Koer on sotsiaalselt intelligentne loom ja kutsikast alates inimesega koos kasvanud koer õpib inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimesed võivad õppida koerte suhtlemist mõistma. Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Koertele on omane ka oma territooriumi kaitsmine ja märgistamine uriini ja väljaheidetega.

Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge jahi-, töö- ja seltsikoerteks. Koera rakendamist nii paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse, hea haistmine, kuulmine, nägemine, vastupidavus, kaitse- ja jahiinstinkt ning hõlbus dresseeritavus.[3]

Inimesed, kes on tõukoertest huvitatud ja neile pühendunud, koonduvad kenneliorganisatsioonidesse (Eestis Eesti Kennelliit jt).

Koera põlvnemine

Alles viimase paarisaja aasta kestel on paljud loodusteadlased (G. Buffon, P. S. Pallas, Carl von Linné jpt) uurinud koera põlvnemist. Tugevaks tõukeks koera eelajalooliste vormide uurimisele oli koera jäänuste leidmine 1861. aastal Šveitsis ja Trioolis avastatud kiviaegsete inimasulate väljakaevamisel. Leitud koer nimetati sookoeraks ehk turbakoeraks (Canis familiaris palustris). [4]

Esimene teadaolev koeralaadne loom on Cynodictis (kassitaoline loom). [5] [6] Arvatavalt põlvnevad kõik kodukoerte liigid aasia hundist. Üheks väikesekasvuliste aasia huntide kodustamise eelduseks võib pidada fakti, et nad on raipesööjad. Samas suurekasvulised Euroopa ja Põhja-Ameerika hundid püüavad ja tapavad suuri saakloomi. [7]

Hurda- ja hagijalaadsed koerad (Vana-Egiptus)

Geneetilised uuringud kinnitavad, et esimesed huntkoerad ilmusid Aasiasse 40 000 – 100 000 aastat tagasi. Umbes 20 000 aastat tagasi liikusid mööda Beringia maismaasilda inimene ja koer Põhja-Ameerikasse. [8] Eelajalooline koopamaaling Tšaadis Ennedi platool kujutab koera varases inimühiskonnas, arvatavasti suurulukite küttimisel abiks olles. [9]

Uurimus näitab, et kõik tõud (uuriti 85 koeratõugu) kuuluvad ühte neljast erinevast omavahel suguluses olevast tõugrupeeringusse. Enamus kaasaegsetest koeratõugudest on kõigest viimase 300 aasta valikulise aretuse tulemus. [10]

Vanimad koeraluud pärinevad Eesti seni teadaolevalt vanimast, Pulli asulast Sindi jõe kaldal 9000.–8550. aastast eKr. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt tõenäoliselt tänapäevaste laikade sarnased. Selle aja koerad olid peamiselt jahikoerad, ehkki ilmselt neid nälja korral ka söödi. [11]

Koerte põlvnemislugu (skeem) : Генеалогия собак (древо), The genealogy of the dog