Lipp

Disambig gray.svg See artikkel räägib sümbolist; malendi kohta vaata artiklit Lipp (male); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Lipp (täpsustus).

Põhjamaade lipud

Lipp on riikide, rahvaste, organisatsioonide, territoriaalsete üksuste vms sümbol. Lipul on teatav värvikombinatsioon, kindlaksmääratud mõõtmed. Kõige levinumad on kangaslipud, mis enamasti kinnitatakse lipuvarda külge. Kasutatakse ka ruudukujulisi ja kolmnurkseid lippe, lisaks on veel palju erikujulisi harva või eriotstarbeks tarvitatavaid lippe.

Ajalugu

Maailma kõrgeim (160 m) lipuvarras.

Lipu kaudseks eellaseks peetakse muinasaja hõimujuhi valitsuskeppi ja väetähist, milleks oli tavaliselt oda või saua otsa kinnitatud kotka või mõne looma kujutis, hobusesaba vms. Need tähised olid juhi võimu võrdkujuks ja tema asukoha tähiseks, aga ka malevat koondavaks ja lahingus julgustavaks märgiks ning hõimukaaslastele üleloomulikke võimeid toovaks pühaks rituaalseks esemeks.

Juba Vana-Roomas oli välja arendatud liputaoliste sõjaväetähiste süsteem. Kasutusel oli signum – märk, millest on tulnud sõna 'signaal'. Konsul Gaius Marius olevat aastal 104 eKr võtnud Rooma leegionite tunnuseks aquila, varda otsa paigutatud hõbedase kotka, mille alla oli kinnitatud võidupärg ja väeosa numbrit kandev plaat. Rooma ratsaväe tunnus oli vexillium – odakujulise varda ülaotsa põikpuule kinnitatud nelinurkne punane või purpurne kangatükk. Sõnast vexillium on tulnud lipundust uuriva teadusharu nimi veksilloloogia.

Mitmesugused kujundid, eriti pühakud, ilmusid lippudele Rooma kristliku keisri Constantinus Suure valitsemise ajal. Erisuguse kujundusega ristid ilmusid lippudele peamiselt ristisõdade ajal. Sellest ajast on tuntud näiteks Malta rist – Malta rüütlite ehk Johanniitide ordu tunnus. Ristiretkede perioodist pärinevad ka maailma ühed vanemad, tänini kasutusel olevad Inglismaa Püha Georgi lipp ja Taani lipp Dannebrog.

Ristisõdade aja rüütlivappidest sai süstemaatilise alguse vapiteadus ehk heraldika. Keskaja lipud olid enamjaolt lipukangad, millele olid kantud rüütlite ja valitsejate vappide kujutised.

Peale sõjalippude olid lipud kasutusel ka muudel elualadel. Olid põikvardale kinnitatavad pühakute kujutistega kirikulipud, mida kantakse nüüdisajalgi pidulike kiriklike rongkäikude ees. Ka käsitööliste ning kaupmeeste ühendustel tekkisid oma lipud, mis olid ühtlasi reklaami eest.

Kaubanduse arenedes ning uute maade avastamise ja vallutamisega kasvas lippude tähtsus meresõidus. Kaubalaevad kandsid oma valitseja või kodusadama värvides lippu, andes niiviisi teada, kelle kaitse all on laev. Eriti usinad kodusadama lippude ning pikkade vimplite kasutajad olid jõukate linnriikide Veneetsia, Genova ja Marseille', aga ka Läänemerel seilavate Hansa Liidu linnade laevad.

Ka sõjalaevad järgisid moodi, paigutades laeva ahtrisse kodusadama või valitseja lipu ning mastidesse pikad meretuules kenasti lehvivad vimplid. Sellised laevadele ja ka uutele avastatud maadele heisatud lipud ei olnud veel rahvuslipud, need tähistasid üksnes valitseja omandit ja võimu.