Molekul

Molekul on keemilise aine vähim osake, millel on selle aine keemilised omadused.

Keemias kasutatava ametliku definitsiooni järgi on molekul elektriliselt neutraalne osake, mis koosneb kahest või enamast ühe või mitme keemilise elemendi aatomist, mis on omavahel ühendunud keemiliste sidemetega. Rangelt võttes ei hõlma molekuli definitsioon ioonsete ainete (nt NaCl) struktuuriühikuid, kuid lihtsuse huvides kasutatakse tihti ka nendest rääkides molekuli mõistet. Mitteranges mõttes nimetatakse molekulideks sageli ka vabasid aatomeid või mitmest aatomist koosnevaid ioone.

Molekul on kahest või enamast aatomist koosnev elektriliselt neutraalne ühend, milles aatomeid hoiavad koos keemilised sidemed. [1] [2][3][4][5] Molekulid erinevad ioonidest selle poolest, et neil pole laengut.

Gaaside kineetilises teoorias kasutatakse terminit "molekul" iga gaasifaasis oleva osakese kohta, olenemata selle koostisest. Selle definitsiooni järgi on väärisgaaside aatomid molekulid. [6]

Ajalugu

17. sajand

Kõige varasemad teooriad molekulide kohta pärinevad 17. sajandist. Leukippos, Demokritos ja Epikuros arvasid, et materjali kõvadus oleneb sellest, missuguse kujuga aatomeid ta sisaldab. Seetõttu olid nende arvates näiteks raua aatomid kõvad ja tugevad, vee aatomid libedad ja siledad, soola aatomid teravad ja nurksed. [7] Samal sajandil tuli Newton aga välja teooriaga, milles ta väitis, et osakesi hoiab koos mingisugune jõud, mis vahetul kokkupuutel on väga tugev. [8]

18. sajand

Prantsuse keemik Étienne François Geoffroy töötas 18. sajandil välja keemilise afiinsuse teooriad, et selgitada osakeste teket. Aastal 1738 avaldas Šveitsi füüsik ja matemaatik Daniel Bernoulli raamatu, mis rajas aluse gaaside kineetilisele teooriale. Ta väitis, et gaasid koosnevad paljudest molekulidest, mis liiguvad igas suunas, et nende mõju pinnale põhjustab rõhu, mida me tunneme, ja et soojus on põhjustatud gaasiosakeste liikumisest.

19. sajand

19. sajandil, 1811. aastal avaldas Amedeo Avogadro artikli, kus väitis, et väiksed gaasiosakesed ei ole lihtsalt aatomid, vaid on tekkinud mitmetest aatomitest ning moodustavad molekuli. [9] Archibald Scott Couper leidis aga, et aatomid on omavahel ühendatud ja moodustavad kolmemõõtmelisi struktuure. [10][11]

20. sajand

20. sajandil arenes molekulide teooria väga palju. Saksa keemik Richard Abegg avastas, et aatomid, mille elektronkihil on juba 8 elektroni, alustavad uue kihi täitmist ja et mõned aatomid, millel on elektronkihil 8 elektroni, on stabiilsemad.[12] Peaaegu kümme aastat hiljem avaldas Alfred Lauck Parson artikli, kus väidab, et elektronid ei ole lihtsalt elektrilised laengud, vaid on lisaks sellele ka väiksed magnetid ja seetõttu toimub keemilises sidemes elektronide jagamine kahe aatomi vahel.[13] Lewis väitis, et kaks aatomit alluvad oktetireeglile mitte ainult ühe aatomi pealt teisele elektrone kandes, vaid ka ühe või rohkemate elektronpaaride jagamisega.[14] Linus Pauling avaldas artikli, milles ta kasutas kvantmehaanikat, et välja arvutada molekulide omadusi ja struktuuri. Nendele ideedele toetudes lõi Pauling hübridisatsiooniteooria ja sai tänu sellele ka Nobeli auhinna.

21. sajand

Aastal 2009 tehti esimene pilt päris molekulist. Selleks kasutati aatomijõumikroskoopi, mille abil oli näha iga pentatseeni aatom ja keemiline side.[15]