Mossin-Nagant

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Vintpüss Mossin-Nagant M1891/30.

Vintpüss Mossin-Nagant (ka Mosin-Nagant; vene винтовка Мосина) ehk kolmeliiniline vintpüss (трёхлинейная винтовка ja трёхлинейка) on poltlukuga viielasuline salvvintpüss, mis oli Vene sõjaväe ja Punaarmee põhirelv 1940. aastate lõpuni, snaiperpüssina veel kuni 1960. aastateni. See kuulus ka Eesti sõjaväe relvastusse. "Kolmeliiniline" tähendab relva kaliibrit – kolm liini ehk kolm kümnendikku (.30") tolli – 7,62 mm.[1][2]

Ajalugu

Kapten Sergei Ivanovitš Mossin, vintpüssi Mossin-Nagant konstrueerija

Asendamaks täiesti vananenud Berdani standardpüssi kaasaegse relvaga, loodi Venemaal Tula relvatehase inseneri kapten Sergei Mossini juhtimisel 1891. aastaks salvvintpüss ametliku nimetusega "3-liinine (hiljem 7,62 mm) vintpüss 1891. aasta mudel", millele hiljem NSV Liidus lisati patriotismist Mossini nimi. Koostöös Belgia relvafirmaga Nagant valminud relv sisaldas ka välismaa lahendeid ning eeskätt Läänes kasutatakse loojate liitnime "Mossin-Nagant". Vene vintpüssi näol polnud siiski tegu lihtsalt hübriidi või koopiaga, vaid terviklahenduse ning kokkuvõttes iseseisva mudeliga.

Aastail 18921948 valmistati kokku üle 30 miljoni vintpüssi ning karabiini. Ilmselt sisaldas see ka vanade püssiosade kasutamist tootmises. Lisaks valmis 1950. aastatel Hiinas, Poolas, Rumeenias, Ungaris ja mujal kokku veel paar miljonit püssi, eeskätt järeletehtud 1944. aasta karabiine. Tootmismahult oli see vintpüss samas suurusjärgus Saksa Mauseri vintpüssiga. Teisi tuntud vintpüssimudeleid toodeti juba palju vähem.[3]

Esimene maailmasõda

Mossin-Nagant vintpüssidega relvastatud Vene jalaväelased Esimeses maailmasõjas

Esimese maailmasõja puhkedes püsside nappuse all kannatav Venemaa tellis neid ja padruneid juurde teistelt riikidelt. Kokku saadi 19141917 abina 2,1 miljonit võõrast tüüpi püssi. Kriisi parim lahendus oli muidugi oma põhitüüpi 7,62 mm relvamudeli juurdehankimine. Tootjad leiti Ameerika Ühendriikidest Westinghouse Electric & Manufacturing Company ja Remington Arms Company näol ning Briti valitsuse poolt või abil telliti neilt 1915. aasta jooksul kokku 3,2 miljonit jalaväevintpüssi koos laskemoonaga. Püsside tootmine USA-s ja tarned Venemaale lõppesid seoses 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga. Selleks ajaks oli USA-s valminud üle kahe miljoni jalaväepüssi, millest Venemaale jõudis 1,6 miljonit. Suure osa Ameerika Vene püssidest omandas aga Briti valitsus ja varustas nendega Vene kodusõjas bolševike vastu sõdinuid. Sealt pärines ka Briti abi Eestile Vabadussõjas 19181920.

Esimese maailmasõja eel, ajal ning järelheitlustes sattus suurel hulgal 1891. aasta vintpüsse väljapoole Venemaad, sealhulgas Albaaniasse, Bulgaariasse, Serbiasse, Rumeeniasse, Türgisse ja eriti trofeedena Saksamaale, Austria-Ungarisse ning 1905. ja 1919. aastal Jaapanisse.

Erineval teel Euroopasse sattunud Vene püssid jäid 1920. aastatest varju ja neid kasutati pigem politseis ja paramilitaarsetes üksustes, hoiti laovarus või anti üldse vanarauaks. 1939. aastaks oli Vene vintpüss Euroopas põhitüübina relvastuses ning aktiivkasutuses veel Soomes ja Eestis ning Saksa padrunile mugandatult vähesel arvul ka Poolas. Neljas erand oli Hispaania. Nimelt varustas NSV Liit kodusõjas Franco-vastaseid vabariiklasi 498 000 püssiga, enamuses M1891 ja M1891/30.[4]

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja puhkedes võis väljaspool Nõukogude Liitu kasutuses olla umbes miljon Vene vintpüssi, neist üle kolmandiku Hispaanias. Ülejäänutest enamik kuulus Soome, Eesti ja Poola relvastusse – vastavalt 255 000, 68 000 ja 76 400. Läti ja Leedu müüsid oma Vene püsse Soomele, 1939. aastal neid relvastuses ei näidatud.[5]