Okaspuutaimed

Okaspuud
Fossiilide leiud: alates hilis-karbonist
Harilik kuusk Keila lääneosas, Tammiku tee ääres.
Harilik kuusk Keila lääneosas, Tammiku tee ääres.
Taksonoomia
Riik:Taimed Plantae
Hõimkond:Okaspuutaimed Pinophyta
Klass:Okaspuud Pinopsida
Seltsid ja sugukonnad

Cordaitales
Männilaadsed Pinales
  Männilised Pinaceae
  Araukaarialised Araucariaceae
  Kivijugapuulised Podocarpaceae
  Sirmokkalised Sciadopityaceae
  Küpressilised Cupressaceae
  Peajugapuulised Cephalotaxaceae
  Jugapuulised Taxaceae
Vojnovskyales
Voltziales

Okaspuutaimed (Coniferophyta ehk Pinophyta; varem ka Coniferae) on üks viiest hõimkonnast seemnetaimede ülemhõimkonnas. Kõik selle hõimkonna tänapäeval elusolevad liigid kuuluvad klassi okaspuud (Pinopsida) ja seltsi okaspuulaadsed (Pinales).

Okaspuutaimed kuuluvad paljasseemnetaimede hulka, keda on maailmas on umbes 700 liik. Paljasseemnetaimed on parafüleetiline rühm, mis koondab enda alla neli hõimkonda: okaspuutaimed, palmlehiktaimed, hõlmikpuutaimed ja vastaklehiktaimed.

Okaspuutaimed on oma 550 liigi ja 50 perekonnaga suurim paljasseemnetaimede hõimkond.[1] Eestis elab pärismaisena 4 liiki okaspuid.

Kuigi okaspuude liike on maailmas suhteliselt vähe, on nad ökoloogiliselt väga tähtsad. Okaspuud on domineerivad liigid väga suurtel maa-aladel, eriti taigas ja põhjapoolkeral üldiselt, aga ka sarnase kliimaga aladel lõunapoolkeral.[1] Lähis-Arktikas kasvavatel okaspuudel on talveperioodiks palju kohastumusi. Nende koonuselise kuju ja longus okstega saavad nad hästi lume koormuse alt vabaneda. Paljud okaspuud suudavad sesoonselt muuta oma biokeemiat, et tulla toime külmade temperatuuridega.[2]

Okaspuud on puittaimed ning neil toimub sekundaarne kasv, mille tagajärjel taime vars jämeneb, kuid ei pikene.[3] Enamik okaspuid on puud, kuigi mõned on põõsad. Lehtedeks on neil kitsad teravad okkad või väikesed laiad soomused. Seemned valmivad käbides.

Evolutsioon

Okaspuude koonuseline kuju ja longus oksad aitavad neil lumest vabaneda.

Esimesed okaspuud kasvasid karbonis umbes 300 miljonit aastat tagasi. [1] Ilmselt arenedes Cordaites'dest, mis olid koonusekujulised viljakad seemneid kandvad taimed. See taim sarnanes tänapäeva araukaariaga. Oluline kohastumus paljasseemnetaimedel oli vähene sõltuvus veest ning õietolmu ja seemnete olemasolu, millega saab embrüo lennutada mujale kasvukohta. [4] Enamiku nüüdisaegsete okaspuude perekondade levila suurenes juura- ja kriidiajastul, veelgi enam paleogeenis ja neogeenis. Nad ulatusid kaugele põhja ( Teravmägedele, Gröönimaale) ja lõunasse ( Antarktikasse). [5]

Paljasseemnetaimed elasid üle permi- triiase väljasuremise ning said domineerivaks mesosoikumis. Okaspuude domineerimine vaibus kainosoikumis, kui selle koha võtsid üle kriidiajastul tekkinud õistaimed. [6]