Semiootika

Disambig gray.svg See artikkel räägib üldisest märgiteadusest; meditsiini valdkonna kohta vaata artiklit Meditsiinisemiootika.

Semiootika on teadus tähendusloomest – märkidest, märgisüsteemidest ja märgiprotsessidest. Semiootika tegeleb tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniprotsesside ja -nähtuste uurimisega, nii nende teooria kui empiirilise analüüsiga.

Semiootika on alusteaduseks humanitaar- ja eluteadustele, kuivõrd märgiprotsessid on omased kõigele elusale. Semiootika uurib elu poolt kehtestatud seaduspärasusi ehk suhteid.

Semiootika on reaalsust mõistusele vahendavate märkide uurimine.

Semiootika klassikud

Sellesarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses " An essay concerning human understanding" (1690), ent juba palju varem oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste märkidest ja sümptomitest.

Charles Sanders Peirce'i peetakse semiootika üheks rajajaks.

Ferdinand de Saussure kavandas teaduse nimega "märgiõpetus" ( semioloogia).

Charles Morris esitas oma semiootikateooria raamatus " Foundations of the Theory of Signs".

Umberto Eco on teinud semiootika laiemalt tuntuks. Tema semiootikateooria on esitatud raamatus " A Theory of Semiotics".

Jakob von Uexküll on üks biosemiootika rajajaid.

Thomas Sebeoki juhtimisel kujunes semiootika rahvusvaheliseks keskuseks Indiana ülikool USAs. Samas asus pikka aega ajakirja Semiotica toimetus.

Juri Lotman koos kolleegidega pani aluse kultuurisemiootikale ja rajas semiootikaajakirja Sign Systems Studies.