Vikipeedia:Liivakast

Siin joone all saab harjutada Vikipeedia artikli redigeerimist lähteteksti muutmise režiimis. Lihtsalt vajuta ülal lipikule "Muuda lähteteksti" ja pärast redigeerimiskasti all nupule "Salvesta". Siia salvestatud materjal ei kuulu Vikipeedia entsüklopeedilise informatsiooni hulka. Artiklite redigeerimisel leiab abi Vikipeedia abilehtedelt. Tähtsamaid vormindusvõtteid võid vaadata Spikrist.

Kui oled sisse loginud, võid ka luua isikliku liivakasti, selleks klõpsa siia. Isiklikus liivakastis on võimalik redigeerida lisaks lähteteksti režiimile ka uue VisualEditori abil. Registreerumata kasutajate liivakastid kustutatakse.



James Jerome Gibson (27. jaanuar 190411. detsember 1979) oli Ameerika psühholoog ning üks olulisemaid tegelasi nägemistaju uurimise valdkonnas. Gibson vastandus ideele, et närvisüsteem koostab aktiivselt teadlikku nägemistaju ning edendas ökolooglist psühholoogiat, mille kohaselt mõistus tajub keskkondlikke stiimuleid otseselt, ilma lisatud kognitiivsete konstruktsioonide või töötlusete[1]. 2002. aastal Review of General Psychology poolt läbi viidud uuringu andmetel on Gibsoni töödele viidatud palju ning 20. sajandi psühholoogide seas viibib ta 88. positsioonil, kohta jagab ta John Garcia, David Rumelharti, Louis Leon Thurstone, Margaret Floy Washburni ja Robert S. Woodworthiga.

Biograafia

Varajane elu

James Jerome Gibson sündis 27. jaanuaril 1904. aastal Ohios, McConnelsville’s. Tema vanemad olid Thomas ja Gertrude Gibson[2] ning tal oli kaks nooremat venda, Thomas ja William[3]. Gibsoni ema oli kooliõpetaja[4] ning isa töötas raudteefirma heaks (Wisconsin Central Railroad). Kuna isa töötas raudteel, pidi Gibson perega tihti reisima ja kolima, liikudes läbi Lõuna-Dakota, Põhja-Dakota, Wisconsini ning lõpuks end sisse seades Chicago äärelinnas Wilmettes[5].





oli mõjukas Saksa anatoomik ja neuroloog ning Frankfurdi Ülikooli kaasasutaja. 1914. aastal nimetas Preisimaa kuningas ta esimeseks neuroloogia professoriks Saksamaal.

Edinger sündis juudi perekonda[6] ning kasvas üles Wormsis, Reini jõe äärses linnas, mis asub 50 kilomeetrit Frankfurdist edelas. [7] Tema isa Marcus Edinger (1820-1879) oli edukas tekstiilikaupmees, olles esimene eelvalmistatud riiete tootja.[8] Samuti oli Edingeri isa demokraatlik Hessen-Darmstadti maapäeva liige, pühendades oma poliitilise karjääri põhihariduse parandamisele, eelkõige naisterahvaste seas.[9] Tema ema, Julie Edinger, (1829-1893) oli arsti Dr. Isaak Hochstätter (1798- 1858) tütar, pärit Karlsruhest.

Õpingud ja akadeemiline karjäär

Noor Edinger oli väga huvitatud loodusest ning tema suuremaks rõõmuks oli mikroskoobi omamine, mille ta sai, kui oli 14-aastane. [9] Väikeste elusorganismide vaatlus oli miski, mis muutis meditsiinialase uurimustöö tema jaoks peamisest eesmärgiks juba varases nooruses.

Edinger asus meditsiiniõpingutele 1872. aastal Heidelbergis ja Strasbourgis, kus õppis kuni 1877. aastani. Neuroloogilisele uurimisvaldkonnale suunas Edinbergi Kaussmaul, silmapaistev Strasbourgi Ülikooli klinisist. Ta suunas Edinbergi tähelepanu teatud probleemidele selgroos ning tõi välja, et täpset informatsiooni aju medullaarsetest tasemetest ülal asetseva kohta ei ole. Kaussmauliga veedetud aeg oli Edinbergi elus õnnelik ja tulemuslik. Oma hilisemates aastates on Edingerg korduvalt rõhutanud Kausmauli juhiste olulisust, tema tolerantsust, julgustavat kriitikat ning tema suurepäraseid teadmisi asjakohasest kirjandusest. Edinberg ülistas Kausmauli pühendumist oma õpilastesse, sest ta võis töötada kas või hilistel öötundidel, et tudengite töid parandada.[9]

Edingeri neuroloogiaalased õpingud algasid ajal, mil ta töötas arsti abina Giessenis (18771882). Tema habilistatsioon leidis aset 1881. aastal neuroloogiliste uuringute alal. Ta töötas Berliinis, Leipzigis ja Pariisis ning avas oma enda neuroloogia praksise Frankfurdis 1883. aastal.

Tänu Edingeri initsatiivile hakkas patoloog Karl Weigert Franfurdis Dr. Sencenberische Anatomie direktoriks. Weigert andis Edingerile enda instituudis töökoha. 1902. aastal sai Edinger võimaluse luua oma enda neuroloogia osakond.

1909. aastal, pärast Edingeri ja Senckenbergi sihtasutuse vahelist vaidlust neuroloogiainstituudi rahastuse üle, kolis Edinger Frankfurdi Ülikooli tingimusel, et ta on osakonna rahastuse eest vastutav. Tema probleemid lahenesid 1886. aastal, mil ta abiellus Anna Goldschmidtiga, kes oli pärit vanast juudi pankurite perekonnas ning päris 1906. aastal suure varanduse.

Edingeri peetakse terminite "gnosis" ja "praksis" loojateks. Neid termineid kasutati hiljem agnoosia ja aprtaktsia psühholoogiliste kirjeldustena.[10] Lisaks oli ta esimene, kes kirjeldas ventraalseid ja dorsaalseid sponotserebaalseid trahte ning eristas väikeaju vanema osa (paleocerebellum) ja uue osa (neocerebellum).[11]

Surm

Edinger suri Frankfurdis 26. jaanuaril 1918. aastal ootamatult infarkti. Edingeri aju eksamineeriti tema enda juhiste järgi tema enda instituudis. Insituut jätkas Edingeri poolt üles ehitatud heategevusfondi tutvustamist. Goethe Ülikooli meditsiiniosakonna neuroloogiline osakond on saanud tema järgi nime.

Viited

  1. Rutherford, Raymond E. Fancher, Alexandra (2012). Pioneers of psychology : a history (4th ed.). New York: W.W. Norton. p. 641. ISBN 978-0-393-93530-1.
  2. Office of the Home Secretary, National Academy of Sciences, Biographical Memoirs, Volume 63
  3. Hochberg, Julian. "James Jerome Gibson: 1904-1979" (PDF). National Academy of Sciences.
  4. Kazdin, Alan E., ed. in chief (2000). Encyclopedia of Psychology, Vol. 3. London: Oxford University Press. p. 493. ISBN 1-55798-652-5.
  5. Hochberg, Julian. "James Jerome Gibson: 1904-1979" (PDF). National Academy of Sciences.
  6. Kaplan, M. A. (Ed.). (2005). Jewish daily life in Germany, 1618-1945. Oxford University Press on Demand.
  7. Kreft G. (1997) The Work of Ludwig Edinger and His Neurology Institute. In: Korf HW., Usadel KH. (eds) Neuroendocrinology. Springer, Berlin, Heidelberg
  8. Kreft G. (1997) The Work of Ludwig Edinger and His Neurology Institute. In: Korf HW., Usadel KH. (eds) Neuroendocrinology. Springer, Berlin, Heidelberg
  9. 9,0 9,1 9,2 Glees, P. (1952). LUDWIG EDINGER, 1855–1918.
  10. Prithishkumar, I. J. (2012). Ludwig Edinger (1855–1918). Clinical Anatomy, 25(2), 155-157.
  11. Bhattacharyya, K. B. (2011). Eminent neuroscientists their lives and works. Academic Publishers.