Vikipeedia:Nädala artiklid 2018

Nädala artiklid
2008200920102011
2012201320142015
20162018

Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid, mis vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.

Siin on ära toodud 2018. aasta nädala artiklid.

1. nädal

Breweri kuusk

Breweri kuusk (Picea breweriana) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Puu kasvab tavaliselt 24–30 m kõrgeks, suurimaks kõrguseks on mõõdetud 53,7 m. Eluiga on kuni 900 aastat.

Võra on tihe ja kooniline. Tüve läbimõõt on tavaliselt 1,17–1,35 m. Võra on väga iseloomulik: oksad on rõhtsad ja sellelt ripuvad alla võrsed, mis moodustavad justkui kardina. Kuid selline võra hakkab kujunema alles 10–20 aasta vanustel puudel, mis on 1½–2 m kõrged, noorematel paiknevad võrsed rõhtsalt ja üsna hõredalt. Võra on kardinataoliseks kujunenud kohastumusena lumerohketes piirkondades kasvamiseks, sest niimoodi ei murdu oksad lume raskuse all: lumi ei kogune okstele.

DNA uuringute alusel on Breweri kuusk teiste kuuseliikidega võrreldes basaalne liik ehk teisisõnu eraldus teistest kuuseliikidest esimesena. See annab kinnitust seisukohale, et kuuse perekond kujunes välja Põhja-Ameerikas ja levis sealt teistele mandritele. Loe edasi ...

2. nädal

1. Suurtükiväepolgu sõjaväelased kergekahuri taga

1. Suurtükiväepolk (kirjutati ka 1. Suurtükiväe Polk) oli Eesti Rahvaväe suurtükiväeüksus aastatel 19181924. Polgu ülemaks Eesti Vabadussõjas oli kapten Hugo Kauler.

Polgu ajalugu loetakse Johan Laidoneri käsust Eesti 1. suurtükiväebrigaadi loomiseks 1918. aasta jaanuaris. Selle tegelik moodustamine algas sõjaministri käsul 21. novembril 1918. 1. suurtükiväepolgu välipatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suunal. Osaleti ka Landesveeri sõjas Lätis ja Krasnaja Gorka operatsioonil Petrogradi lähistel.

Pärast Vabadussõja lõppu paiknes suurtükiväepolk Jägala lähistel. 15. märtsil 1924 formeeriti üksus ümber 1. Diviisi Suurtükiväeks, mis koosnes 1. suurtükiväegrupist asukohaga Narvas ja 2. suurtükiväegrupist asukohaga Rakveres. 1. suurtükiväepolgu patareid nr. 1, 2 ja 3 jäid 1. diviisis püsima ka pärast Vabadussõda. Hiljem kuulusid nad 1. suurtükiväegrupi koosseisu samade numbrite all. Loe edasi ...

3. nädal

Itaalia asendikaart

Itaalia, ametliku nimega Itaalia Vabariik (itaalia keeles Repubblica Italiana), on riik Euroopas.

Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.

Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Enklaavina asuvad Itaalia territooriumil iseseisvad San Marino ja Vatikani riigid.

Itaalia ühinemine 19. sajandil liitis sealsed arvukad väikeriigid Itaalia kuningriigiks. Aastal 1922 alguse saanud fašism sai lõpu riigi lüüasaamisega II maailmasõjas. Aastast 1946 on Itaalia vabariik.

2015. aastal oli Itaalia majandus maailmas 12. ja Euroopas 4. kohal. Itaalia inimarengu indeks on 0,872 ja oodatav eluiga 82,4 aastat (2014. aasta seisuga). Itaalia on Euroopa Liidu, NATO, Euroopa Nõukogu ja OECD asutajaliige, samuti G7, ÜRO ja Schengeni viisaruumi liige. Itaalias asub riikidest enim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte ja riik on turistide külastatavuselt maailmas 5. kohal. Loe edasi ...

4. nädal

Abakala

Abakala (Abramis ballerus, sünonüüm Ballerus ballerus) on karpkalalaste sugukonnast latika perekonda kuuluv kalaliik.

Esimesena kirjeldas abakala teaduslikult Karl Linné 1758.

Abakala on latikaga sarnane kala, kelle levilasse kuuluvad Läänemerre, Musta merre, Põhjamerre ja Kaspia merre suubuvad suured jõed. 20. sajandi alguses arvukalt väljapüütud abakala on tänapäevaks oma tööndusliku tähtsuse praktiliselt minetanud.

Eestis on abakala välja surnud. Viimased isendid püüti meil 19. sajandil. Peipsi järves arvukalt esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel.

Abakala eelistab elupaikadena madalikke läbivaid suuri aeglase vooluga jõgesid, kuid teda võib esineda ka eutroofsetes järvedes. Toiduks on talle peamiselt zooplankton. Loe edasi ...

5. nädal

Hariliku kuuse levila

Harilik kuusk (Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Harilik kuuse levila on üsna suur. Ta kasvab Euroopa põhja-, kesk- ja idaosas. Levila ulatub põhjas igikeltsa piirini, lõunas Põhja-Kreekani ja läänes Keskmassiivini Prantsusmaal. Idapiiri on raske määratleda, kuna harilik kuusk annab hübriide siberi kuusega. Siberi kuuske peavad paljud botaanikud aga hariliku kuuse alamliigiks.

Harilik kuusk on Eesti ainus looduslik kuuseliik ning leviku järgi männi ja kase järel kolmas puuliik meie metsades. Kuusk talub varju ja endale soodsa pinnasega kasvukohtades tõrjub välja teisi puuliike.

Soodsatel tingimustel võivad üksikud käbid tekkida 15 aasta vanustele puudele. Seemnete idanevus on üldjuhul suur ja säilib 4–5 aastat (idanevus väheneb järk-järgult). Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aastat vanaks.

Kuusk on levinud jõulupuu. Loe edasi ...

6. nädal

Keila vasallilinnuse varemed

Keila ajalugu ulatub 8 tuhande aasta taha, mil see ala merest kerkis. Keila asub Põhja-Eesti lavamaal. Inimasustuse algus Keila jõe piirkonnas ulatub muinasaega, kuid kirjalikes allikates mainiti Keilat esmakordselt Taani hindamisraamatus 1241. aastal.

Keila oli hiliskeskaegses Eestis üks 15 linnaprivileegideta alevist. Selliste alevite elanikke arvavad aga ajaloolased keskaja linnaelanikkonna hulka. Liivi sõjas alev hävis ja Keilasse jäi vaid kirikuküla.

1925. aastal sai Keila alevi õigused. 19. aprillil 1938 võeti Eestis vastu uus linnaseadus, millega muudeti linnadeks kõik Eesti alevid peale Võõpsu ja Keilast sai kolmanda astme linn, kuna siin oli alla 10 000 elaniku, täpsemalt 1. mai 1938 seisuga 1114 elanikku. Keilale linnaõiguste andmise pidulik koosolek toimus 13. mail 1938.

Aastatel 19501962 oli Keila linn Keila rajooni (tänapäeva Harju maakonna lääneosa) keskus. Aastatel 19922017 asus Keilas Keila valla keskus, ehkki Keila linn ise Keila valda ei kuulunud. Loe edasi ...

7. nädal

Portugali lipp

Portugal (ametlikult Portugali Vabariik) on riik Lõuna-Euroopas Pürenee poolsaare lääneosas.

See piirneb läänes ja lõunas Atlandi ookeaniga ning idas ja põhjas Hispaaniaga ning on Mandri-Euroopa kõige läänepoolsem riik. Lisaks kuuluvad Portugalile kaks saarestikku, Assoorid ja Madeira, millel on autonoomse piirkonna staatus. Nime on Portugal saanud Douro jõe suudmes asunud muistse rooma asula Portus Cale järgi, mille lähistel asub tänapäeval riigi suuruselt teine linn Porto.

Tänase Portugali territoorium on olnud asustatud esiajast alates. Keltidele ja roomlastele järgnesid germaani rahvad läänegoodid ja sueebid; nende valdused hõivasid omakorda araablased ja berberid, keda hakati hiljem nimetama maurideks. Need muslimitest elanikud tõrjuti poolsaarelt välja rekonkista käigus. 1139. aastal eraldus Portugali kuningriik Leóni kuningriigist. 15.–16. sajandil suurte maadeavastuste ajastul laiendas Portugal läänemaailma mõjupiire ja rajas esimese ülemaailmse koloniaalimpeeriumi. Portugalist sai üks võimsaimaid riike kogu maailmas, mis jagas 1494. aastal sõlmitud Tordesillase lepinguga suurema osa maailmast enda ja Hispaania vahel. Loe edasi ...

8. nädal

Mount Gharat purskab Vanuatul (2010)

Tegevvulkaan on praegu tegutsev või ajaloolisel ajal tegutsenud vulkaan, mis tõenäoliselt tegutseb tulevikuski.

Terminit mõistetakse mitmeti. Mõnikord nimetatakse nii vulkaane, mis parajasti purskavad. Enamasti aga arvatakse tegevvulkaanide hulka needki vulkaanid, mis on tegutsenud ajaloolisel ajal ja teevad seda tõenäoliselt tulevikuski. Selliseid vulkaane nimetatakse ka uinunud vulkaanideks.

Kuna ajalooline aeg on aeg, millest on kirjalikke ülestähendusi, siis on selle pikkus eri piirkondades väga erinev: Uus-Meremaal näiteks mõnisada, kuid Hiinas tuhandeid aastaid. Seetõttu on niimoodi lahterdatud vulkaane raske võrrelda, mistõttu nimetatakse tegevvulkaaniks sageli vulkaani, mis on tegutsenud viimase 10 tuhande aasta jooksul.

Ka tegevvulkaanide arvu on raske hinnata. Igal suvalisel hetkel tegutseb maailmas vähemalt 20 vulkaani. Dokumenteeritud vulkaanipurskeid on teada umbes 550 vulkaani kohta. Viimase 10 tuhande aasta jooksul on tegutsenud umbes 1500 vulkaani. Need arvud käivad aga vaid maismaal toimunud vulkaanipursete kohta. Loe edasi ...

9. nädal

Kollane mänd

Kollane mänd (Pinus ponderosa) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Liigi põhiteisendi var. ponderosa leidis 1826. aastal Washingtoni osariigi maa-alalt šoti botaanik David Douglas. Samas pidas ta seda algul vaigumänniks ja leidis alles 1829. aastal, et tema kogus olevate männinäidiste seas on üks uus seni tuvastamata liik. Mänd sai nime kollast värvi väärtusliku puidu järgi.

Kollane mänd introdutseeriti meile 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses, kuid pole levinud. Väga oluline on seemnete päritolu, kuna loodusliku levila lõunaosas kasvavad puud on meil külmakartlikud. Põhja pool kasvavad kollased männid taluvad külma −29...–34 °C. Kollased männid taluvad hästi põuda, kuid mitte liigniiskust, sellepärast tuleks neile valida valgusküllane ja kuivem kasvukoht. Kuigi kollasel männil on pikad ja ilusad okkad, jääb tema võra meie kliimas hõredaks. Eesti kõrgeimad kollased männid (umbes 15 m) kasvavad Tallinna Botaanikaaias. Samuti võib meil kollast mändi leida Tartu puukoolis, selle kõrval olevas pargis, Emajõe-äärses dendropargis ja mujal. Loe edasi ...

10. nädal

Bütsants oma suurima ulatuse ajal 555. aastal

Bütsants ehk Ida-Rooma riik ehk Ida-Rooma keisririik ehk Ida-Rooma impeerium oli riik, mis tekkis Rooma keisririigi idaosas riigi jagunemise tagajärjel. Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime (Byzantion) järgi.

Riiginimed Bütsants ja Ida-Rooma keisririik võeti kasutusele alles pärast riigi eksisteerimise lõppu. Bütsantsi enda ja tema naabermaade elanike jaoks oli riigi nimi Rooma keisririik (kreeka keeles Βασιλεία Ῥωμαίων, Basileia Rhōmaiōn; ladina keeles Imperium Romanum) või Romania (Ῥωμανία), mis kasvas otseselt välja Rooma riigist ja kus säilisid selle traditsioonid.

Bütsantsi eristatakse tänapäeval Rooma riigist eelkõige seetõttu, et riik oli orienteeritud kreeka kultuurile, riigi ametlikuks usundiks oli ristiusk erinevalt Rooma polüteismist ning riigikeeleks oli ladina keele asemel kreeka keel.

Riik eksisteeris 4. sajandist kuni aastani 1453 – ligi 1000 aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukaimate riikide hulka. Loe edasi ...

11. nädal

Minnesota osariigi pitsat

Minnesota on osariik Ameerika Ühendriikide Kesk-Lääne regioonis. Minnesota osariik loodi Minnesota territooriumi idaosast ja võeti Ameerika Ühendriikide koosseisu 32. osariigina 11. mail 1858. Osariigi nimi tuleb dakota keelsest sõnast Mnisota. Rohkete järvede tõttu tuntakse osariiki mitteametlikult ka "10 000 järve maana" (Land of 10,000 Lakes). Minnesota ametlik moto on prantsuskeelne fraas L'Étoile du Nord (eesti keeles 'Põhjatäht').

Pindalalt on Minnesota Ameerika Ühendriikide osariikide seas 12. kohal ja rahvaarvult 21. kohal, aga ligi 60% selle elanikest elavad Minneapolise-Saint Pauli suurlinna-alal. Neid linnu tuntakse koos ka Kaksiklinnadena (Twin Cities). Ülejäänud osariigi moodustavad läänes laiuvad preeriad, kus tänapäeval tegeldakse põllumajandusega, kagus paiknevad heitlehised metsad, mis on tänaseks osaliselt maha raiutud, muudetud põllumaaks ja inimeste asualaks, ning peamiselt osariigi põhjaosa katvad Laurentia segametsad.

Kuni nende alade asustamiseni eurooplaste poolt olid Minnesota põliselanikud dakota ja odžibvei indiaanlased. Suurem osa algsetest euroopa asunikest emigreerus Minnesotasse Skandinaaviast ja Saksamaalt ning osariik on tänaseni skandinaavia-ameerika ja saksa-ameerika kultuuri üks keskusi. Minnesota elatustase on üks Ameerika Ühendriikide kõrgemaid, Minnesota elanikud kuuluvad Ameerika Ühendriikide paremini haritud ja jõukama elanikkonna hulka. Loe edasi ...

12. nädal

Võitlushärg

Corrida (hispaania keeles corrida de toros (sõnadest correr – jooksma ja torohärg, otsetõlkes 'härgade jooksutamine')) on traditsiooniline hispaaniapärane härjavõitlus, mida harrastatakse lisaks Hispaaniale mõnes teiseski (eeskätt Ladina-Ameerika) riigis. Corrida on vaatemäng, mille käigus jalgsi või hobuse seljas härjavõitlejad (toreadoorid ehk toreerod) võitlevad härjavõitlusareenil selleks otstarbeks kasvatatud võitlushärgadega. Tänapäeva Hispaanias peetav härjavõitlus tugineb 18. sajandi lõpus kehtestatud reeglitele, mille järgi härjavõitlus lõpeb härja surmaga.

Hispaania härjavõitluskultuuri täpne kujunemislugu pole teada, kuid levinud oletuse järgi peituvad selle juured antiikkultuuris, mis jõudis tänapäeva Hispaania alale romaniseerumise käigus. Läänegootide kuningriigis hakkas umbes 5. sajandil seni levinud härgade õrritamise kombest välja kujunema kindlate elementidega vaatemäng. Vaatemängu käigus õrritasid noored mehed enda julguse tõestamiseks härga ning hüppasid üle tema, kui härg neid ründas. 711. aastal Ibeeria poolsaarele tunginud osavate ratsanikena tuntud maurid viisid härjamängudesse sisse võitluse pidamise hobuselt ja piigiga.

Corrida't on alates selle sünnist kritiseeritud, korduvalt ära keelatud ja see on kohanud mitmesugust vastuseisu. 20. sajandi lõpus ja 21. sajandil on härjavõitlus langenud loomakaitsjate üha süveneva surve alla. Loomakaitseaktivistide sõnul on härjavõitlus julm ja barbaarne tegevusala, mille käigus härg kannatab tugeva stressi käes ning sureb aeglasse ja piinarikkasse surma. Loe edasi ...

13. nädal

Kõndiv ameerika alligaator

Ameerika alligaator ehk mississippi alligaator (Alligator mississippiensis) on suur roomaja krokodilliliste seltsist. Ta elab Ameerika Ühendriikide kaguosas. Ameerika alligaator on suurem kahest elavast alligaatori perekonda kuuluvast liigist, väiksem liik on hiina alligaator. Isased alligaatorid kasvavad 3,4–4,6 m pikkuseks ja võivad kaaluda kuni 453 kg. Emased on väiksemad ja kasvavad umbes 3 meetri pikkuseks. Ameerika alligaatorid elavad mageveega märgaladel, sealhulgas padurates ja küpressisoodes Texasest Põhja-Carolinani. Kui nende lõuad on suletud, siis erinevalt krokodillidest pole nende hambad nähtaval. Alligaatorid taluvad merevett kehvemini, kuid jahedat kliimat paremini kui ameerika krokodillid, keda on leitud vaid troopilise kliimaga aladelt.

Alligaatorid on tippkiskjad, kes söövad kala, kahepaikseid, roomajaid, linde ja imetajaid. Vastkoorunud pojad toituvad peamiselt putukatest. Paaritumisajal isased möirgavad ja kasutavad emaste ligimeelitamiseks infrahelisid. Emane muneb munad taimedest, okstest, mudast ja lehtedest pessa, mis asub varjatud kohas vee läheduses. Vastsündinute keha ümber on kollased vöödid ja ema valvab järeltulijaid tavaliselt aasta, aga vahel ka kaks-kolm aastat. Loe edasi ...

14. nädal

Ludwig van Beethoven (Joseph Neeseni 1786. aasta maal)

Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsistlik helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim. Tema elu lõpu heliloomingus on ka palju romantistlikku.

Ludwigi esimene muusikaõpetaja oli tema isa Johann, kes tahtis oma pojast teha imelast. Heliloomingut hakkas Beethoven õppima 12-aastaselt Christian Gottlob Neefe juures. Kuid Bonn jäi talle väikeseks ning 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida Wolfgang Amadeus Mozarti juures. Pärast esimest lühikest reisi Viini läks Beethoven sinna taas 21-aastaselt, et õppida Joseph Haydni juures, ning jäi sinna seekord lõplikult.

Beethoven kirjutas 9 sümfooniat, 5 klaverikontserti, 32 klaverisonaati, 2 missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on neis tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Tema sümfooniatele on iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikem kestus ja suurem orkestrikoosseis kui tema klassikutest eelkäijate omadele. Loe edasi ...

15. nädal

Briti impeerium (1921)

Briti impeerium oli Suurbritannia (ja sellele eelnenud riikide) hallatud suurriik, mille koosseisu kuulusid dominioonid, kolooniad, protektoraadid, Rahvasteliidu mandaadid ja muud sõltuvad territooriumid.

Impeeriumi tekkeperioodiks kujunes 16. sajandi lõpp ja 17. sajandi algus, mil Inglismaa rajas ülemere kolooniad ja kaubasadamad. Briti impeerium oli oma kõrgajal suurim impeerium maailmas. 1922. aastal elas suurriigis 458 miljonit inimest (veerand maailma elanikkonnast) ja selle kogupindala oli suurem kui 33,7 miljonit km² (peaaegu veerand Maa maismaast).

II maailmasõja lõpu järel algas ulatuslik Euroopa riikide dekoloniseerumine ja enamik Briti impeeriumi kolooniaid iseseisvus. Protsess lõppes Hongkongi üleandmisega Hiina Rahvavabariigile 1997. aastal. Impeeriumi jäänukina on 14 meretagust territooriumi jäänud Suurbritannia hallatavaks. Paljud iseseisvunud kolooniad kuuluvad tänapäeval Rahvaste Ühendusse. Nendest 16 riiki tunnistavad Inglismaa kuningannat oma riigipeana. Loe edasi ...

16. nädal

Mossin-Nagant M1891 jalaväepüss

Vintpüss Mossin-Nagant (ka Mosin-Nagant) ehk kolmeliiniline vintpüss on poltlukuga viielasuline salvvintpüss, mis oli Vene sõjaväe ja Punaarmee põhirelv 1940. aastate lõpuni, snaiperpüssina kuni 1960. aastateni. See kuulus ka Eesti sõjaväe relvastusse. Kolmeliiniline tähendab relva kaliibrit: kolm liini ehk kümnendiktolli on 7,62 mm.

Mossin-Naganti vintpüss töötati välja 1891. aastal Sergei Mossini juhtimisel. Esialgu oli relva nimi "3-liinine (hiljem 7,62 mm) vintpüss, 1891. aasta mudel", pärast Oktoobrirevolutsiooni lisati sellele patriotismi märgina Mossini nimi. Relv valmis koostöös Belgia ettevõttega Nagant ja sellepärast kasutatakse eeskätt Läänes selle kohta liitnime Mossin-Nagant. See vintpüss polnud siiski lihtne hübriid või koopia, vaid terviklahendus ja kokkuvõttes iseseisev mudel.

Aastail 18921948 valmistati üle 30 miljoni Vene vintpüssi ja karabiini. Ilmselt sisaldas see ka vanade püssiosade kasutamist tootmises. Lisaks valmis 1950. aastatel Hiinas, Poolas, Rumeenias, Ungaris ja mujal kokku veel paar miljonit püssi, eeskätt järeletehtud 1944. aasta karabiine. Tootmismahult oli Vene vintpüss samas suurusjärgus Saksa Mauseri vintpüssiga. Teisi tuntud vintpüssimudeleid toodeti juba palju vähem. Loe edasi ...

17. nädal

Palsamnulu levila

Palsamnulg (Abies balsamea) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Puu kasvab kuni 20, soodsates oludes kuni 28 m kõrguseks. Võra on korrapärane, tihe, alt märksa laiem kui siberi nulul (4–6 m). Oksad on praktiliselt rõhtsad, ainult veidi allapoole suunduvad. Tüve läbimõõt on kuni 45, harva kuni 75 cm. Tüve koor on kahvatuhall, sile, suurte vaigumahutitega, vanas eas tekib nõrgalt rõmeline korp.

Euroopasse toodi palsamnulg 1697, Eestisse 19. sajandi esimesel poolel. Meie vanades parkides on palsamnulg siberi nulu järel levinuim nululiik, kasvades kohati kõrgemaks kui oma kodumaal. Suuri puid kasvab paljudes parkides, näiteks Lasinurme pargis Lääne-Virumaal, Järvseljal, Taageperal ja Kuremaal. Palsamnulg on meil täiesti külmakindel, kuna talub külma -40...-46 °C. Loe edasi ...

18. nädal

Kõrvukrebane

Kõrvukrebane (Otocyon megalotis) on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja, kõrvukrebase perekonna ainus säilinud liik.

Kõrvukrebane elab Aafrika savannides kahe eraldiseisva asurkonnana mandri ida- ja lõunaosas. Ta sai nime oma suurte kõrvade järgi. Kõrvukrebane toitub eelkõige putukatest, eriti termiitidest.

Kõrvukrebane on karjaloom. Nad peavad jahti karjadena ja liiguvad harva üksteisest kaugemale kui 200 meetrit, avatud maastikel püsivad nad enamasti kuni 30 meetri kaugusel. Nad puhkavad koos ja otsivad üksteise lähedust. Ühest küljest aitab koospüsimine paremini vaenlast märgata ja talle vastu hakata, teisest küljest aga elavad neile toiduks olevad putukad tavaliselt kolooniatena.

Kõrvukrebane pole inimpelglik. Ta on uudishimulik ja ettevaatamatu ning tuleb tihti inimesi uudistama. Inimesed peavad teda üldiselt kasulikuks, sest ta hävitab termiite. Vahel peetakse kõrvukrebaseid ekslikult koduloomade murdjateks, sest neid nähakse korjustelt usse söömas. Tegelikult ei suuda ta oma hammaste ehituse tõttu suuremaid loomi murda. Loe edasi ...

19. nädal

Selja jõe suue

Karepa on hajaasustusega rannaküla Lääne-Virumaal Haljala vallas Soome lahe ääres.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vihula valda.

Karepa nimi esineb kirjalikes allikates esimest korda 1541. aastal metsa nimena (Wald von Karrepso). Rannapiirkonnas paiknev asustus jäi Selja mõisa maadele. Olulised tegevusalad olid kalapüük, põllumajandus ja sõbrakaubandus. 20. sajandi algul kujunes Karepa suvituspiirkonnaks. Tänapäeval on Karepa küla Karepa kandi keskus.

Külas asub Karepa sadam. Seal tegutsevad Karepa raamatukogu ja Karepa rahvamaja. Aastatel 1919–1962 oli külas Karepa algkool. Lähipiirkonna elanike koondab MTÜ Karepa Selts.

Kalame taluhooned, kus sündis maalikunstnik Richard Sagrits, on arvatud kultuurimälestisteks. Seal tegutseb Kalame talumuuseum.

Mööda küla läänepiiri voolab Selja jõgi. Seda ümbritsevat ala kaitstakse Selja jõe maastikukaitseala koosseisus. Küla läbib ka Karepa oja. Loe edasi ...

20. nädal

Ajakirja Time esimene number 3. märtsist 1923. Selle kaanel on Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja spiikri Joseph G. Cannoni pilt.

Time (registreeritud kaubamärgina läbivate suurtähtedega TIME, lahtikirjutatult The International Magazine of Events) on alates 1923. aastast Ameerika Ühendriikides New Yorgis ilmuv uudisteajakiri. Suurbritannias Londonis ilmub Euroopa väljaanne (Time Europe, varem kandis nime Time Atlantic), mis hõlmab ka Lähis-Ida, Aafrikat ja alates 2003. aastast Ladina-Ameerikat. Aasia väljaande (Time Asia) toimetus asub Hongkongis. Austraalia ja Okeaania väljaanne (Time South Pacific) hõlmab Austraaliat ja Uus-Meremaad ning muid Okeaania saareriike; selle toimetus asub Sydneys. Detsembris 2008 sulges Time versiooni, mis erines põhiväljaandest ainult Kanada lugejaskonnale suunatud reklaamide poolest.

Time on maailma loetuim iga nädal ilmuv uudisteajakiri. Selle lugejaskond on 25 miljonit inimest, kellest 20 miljonit elab Ameerika Ühendriikides. Loe edasi ...

21. nädal

Kunstniku kujutus protoplanetaarsest kettast

Päikesesüsteemi teke algas 4,6 miljardit aastat tagasi, kui hiiglasliku molekulaarpilve väike osa iseenda raskuse all kokku langes. Suurem osa massist kogunes kokkulangenud piirkonna keskosasse, kus tekkis Päike; ülejäänud massist moodustus protoplanetaarne ketas, millest arenesid planeedid, nende kaaslased, asteroidid ja teised väikesed Päikesesüsteemi taevakehad.

Päikesesüsteem on pärast teket väga palju arenenud. Pöörlevatest gaasi- ja tolmupilvedest on moodustunud hulgaliselt planeetide kaaslasi. Lisaks on osa kaaslasi moodustunud planeetidest kaugemal ja hiljem nende gravitatsiooni mõjul kinni püütud. Mõni kaaslane, näiteks Kuu, võib olla aga tekkinud kokkupõrke tagajärjel (Maa ja Kuu puhul kirjeldab seda hiiglasliku kokkupõrke hüpotees). Taevakehad on sageli omavahel kokku põrganud ja see on oluliselt mõjutanud Päikesesüsteemi arengut. Planeetide asukohad on gravitatsioonilise vastastikmõju tõttu korduvalt muutunud. Arvatakse, et planeetide asukohtade muutumine juhtis suuresti Päikesesüsteemi varajast arengut.

Umbes 5 miljardi aasta pärast Päike jahtub ja paisub praegusega võrreldes mitmekordseks (muutudes punaseks hiiuks), mille järel heidab planetaaruduna kõrvale välised kihid ja muutub valgeks kääbuseks. Kauges tulevikus vähendavad mööduvad tähed aegamisi Päikese mõju planeetidele. Mõni planeet hävib ja mõni liigub tähtedevahelisse keskkonda. Kümnete miljardite aastate pärast ei tiirle Päikese ümber ilmselt enam ükski algsetest taevakehadest. Loe edasi ...

22. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/22 (2018)

23. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/23 (2018)

24. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/24 (2018)

25. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/25 (2018)

26. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/26 (2018)

27. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/27 (2018)

28. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/28 (2018)

29. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/29 (2018)

30. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/30 (2018)

31. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/31 (2018)

32. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/32 (2018)

33. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/33 (2018)

34. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/34 (2018)

35. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/35 (2018)

36. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/36 (2018)

37. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/37 (2018)

38. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/38 (2018)

39. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/39 (2018)

40. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/40 (2018)

41. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/41 (2018)

42. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/42 (2018)

43. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/43 (2018)

44. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/44 (2018)

45. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/45 (2018)

46. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/46 (2018)

47. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/47 (2018)

48. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/48 (2018)

49. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/49 (2018)

50. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/50 (2018)

51. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/51 (2018)

52. nädal

Vikipeedia:Nädala artiklid/52 (2018)

Vaata ka